III essee - Piraatlus, kokkuhoid või probleem

Essee nr. 3 Intelligentne arvutikasutus:

Piraatlus, kokkuhoid või probleem

Internetipiraatlus on kasvanud meie ühiskonnas suureks probleemiks. Seda võib lausa nimetada kuriteoliigiks, mille käigus levitatakse ja omadandatakse interneti kaudu autoriõigusega kaitsud teoseid. Seda peetakse ebaeetiliseks ning selle vastu võideldakse, kuid samas on interneti kiire levikuga metsikult kasvanud ka piraatlus ning sellele on arvatavasti võimatu piiri seada.

Hetkeses ühiskonnas tundub nagu piraatlusel poleks enam piire. Kõik inimesed saavad ebaseaduslikult kasutada kõike mis neile huvi pakub - ilma, et peaks selle eest sentigi maksma. Internet on muutunud nii suureks ja laiaks, et sellele ei saa enam joont vahele tõmmata. Arvan, et kui julgen väita, et pea igaüks noortest on tegelenud piraatlusega siis see ei ole vale. Tihtipeale tundub mugavam variant endale alla laadida mingi film kui minna seda kinno vaatama või kasutada programmi mis maksab nii palju, et lihtsalt rahakott ei luba seda. Piraatluse üks kõige levinumaid tehnikaid on P2P-võrgustikud. Nendesse võrgustikesse saavad paljud kasutajad faile ühtaegu alla ja üles laadida.

Ebaseaduslikult teoste käitlemist saab liigitada : tarkvarapiraatluseks, muusikapiraatluseks, filmipiraatluseks jms. Kindlasti tasub siia juurde mainida, et piraatlus ei piirdu vaid internetiga. Piraatluseks saab ka nimetada seda kui autoriõigustega kaitstud teoseid kopeeriti videokassettidele ja audiokassettidele. Sellest tulenevalt oli piraatlus suureks probleemiks juba enne persionaalarvutite laiemat levikut.

Autoriõigused on infioühiskonna arenedes kujunenud niivõrd teravakas ühiskondlikuks probleemiks, et on teoste tarbijate vabaduse piiramise vastu võitlemiseks ja autoriseadusliku infoühiskonna vajadustele kohandamiseks loodud paljudes maailma riikides lausa piraadiparteid. Piraatpartei on poliitiline algatus, mille eesmärgiks on koondada inimesi, kes soovivad luua soodsat pinnast tõeliselt vabale, demokraatlikule ning kultuursele infoühiskonnale. Piraadipartei on ka täiesti olemas Eestis ja see asutati 2009. Aastal. Partei põhikirjaline eesmärk on  piraadiliikumise vaimus erakonna moodustamine. Piraadipartei poliitilist tegevust määratlevad ametlike dokumentidena põhimõtted ja väärtused. Piraadipartei koduleheküljelt võib lugeda nelja põhilist põhimõttet – esimeseks on isikuvabaduse ja piraatluse kaitsmine, teiseks on autoriõiguse seaduse kaasajastamine, kolmandaks on patendisüsteemi reformimine ning viimaseks ehk neljandas on riigivalitsemise läbipaistvamaks muutmine. Need põhimõtted on partei juhatuse poolt koostatud 2009 aasta juulis.

Pigem nõustuksin ma sellega, et piraatlus on üks suuremaid probleeme üldse. Paratamatult paneb ka juba mind end mõtlema see, et kui ma laen midagi interneti üles. Mulle isiklikult meeldib väga Windowsi süsteemi lahendus piraatlusega – alguses saad proovida 30 päeva ja peale seda hakkab sulle ette viskama, et sa registeeriksid ära. See on hea sellepärast, et lõpuks sa tüdinedki sellest kirjast ära ja sa peadki ostma selle ära. Tasub juurde mainida, et see kiri on tõesti väga ebamugav ja segav.

Erinevad maad käsitlevad internetipiraatlust erinevalt.  Osades riikides on isegi karistatav, kui sa isegi levitad allalaadimiseks vajaliku linki ehk torrentit. Kanadas, Hollandis, Hispaanias ja Panamas kopeeritud muusika allalaadimine kasumitoetuseta lubatud.  Mulle isiklikult meeldib väga, et Venemaal on lubatud muusika ja filmide allalaadimine erakasutuseks, kuna kompensatsiooniks autoriõiguste omanikele kogub riik raha erinevalt toodedelt, näiteks arvutitelt ja CD-toorikutelt 1% maksu.

Samas kui vaatan piraatlust natuke teise külje alt ehk siis rahakoti sisu järgi, siis on pigem piraatlus kokkuhoid, sest paljud inimesed ei saa kahjuks lubada endale kalleid programme ja rakendusi.  Vabavarana saab ka kohe kindlasti midagi kasutada kuid minu jaoks on programmid näidanud, et näiteks Gimp või Photofilter pole kohe kindlasti Photoshopi asendajad. Osad programmid on lihtsalt kergelt öeldes asendamatud.  Nagu ka eespool mainitud siis võiks kehtestada kõikides riikides süsteemi nagu on Venemaal, et autoritele kogutakse toodetelt mingi % raha. Usun, et see oleks kõige parem süsteem kuidas hoida ära piraatlust selle kohapealt, et tõesti autor ei saa sentigi.

Sirvides interneti piraatluse teemal leidsin ühe väga huvitava töö kus oli välja toodud küsitlus. Küsitlus kandis nime ’’Eesti noorte hoiakud internetipiraatluse suhtes’’ ja selle autor Annika Teder küsitles ligi 882 noort, kellest 803 ütlesid, et on netipiraatlusega teadlikult tegelenund ning lisaks ütles 27 vastajat, et on varem internetipiraatlusega tegelenud, kuid enam ei tegele. Selles küsitlusest võib juba selgelt näha, et väga suur osa noortest teab mis asi on netipiraatlus kuid kasutavad seda ära sellena, et lubada endale kalleid programme, mänge, filme ja muusikat. Mina ise kui noor inimene kasutan samuti mingil määral netipiraatlust. Enne tööle asumist oli vaja mul ju kuskilt omandada oskusi näiteks Photoshopi kasutamisega aga kuna tõesti tavakasutajale ja veel õpilasele on see summa päris kopsakas siis kahjuks pidin seda tegema. Nüüd kui olen juba tööle asunud ja töötan firmas siis seal on kõik ametlik. Tänu tööle asumisele kadus minu kasutamine autoriõiguste vastu. Ma tõesti väga hindan autoreid ja ma leian, et kõik autorid peaksid oma kasu saama. Mainimist väärt on lihtsalt see näide, et õpilastel on tõesti raske soetada selliseid programme aga kuskilt tuleb ju alustada, et hea töökoht saada. Ilma programmi tundmiseta ju inimene ei saa tööle kus on nõutud just täpselt selle programmi oskus.

Kokkuvõttes ütleksin, et piraatlus on nii kokkuhoid, kui ka probleem. Piraatlust saab vaadata mõlema nurga alt. Kokkuhoiu mõttes rahakoti sisu järgi vaadates ja probleemselt vaadates, et autoritel puudub autorikaitse ja nad ei teeni selle pealt nii nagu võiks.  Probleemi  lahendamiseks võiks tuua välja eespool mainitud % kogumine – nii oleks õnnelik nii kasutaja kui ka autor.